Laulja Koit Toome arvab, et oskuse rahaga arukalt ümber käia sai ta lapsepõlvest:  kuna talle taskuraha väga ei antud, pidi poiss ise leidma võimalusi raha teenimiseks. See aga andis õppetunni, et vaevaga teenitut juba uisapäisa ära ei kuluta.


Foto: Laura Kallasvee

Milline oli su vanematekodus suhtumine rahasse?

Lapsena ma taskuraha eriti ei saanud – viisin taarat ning see oligi minu taskuraha. Minu vanemad olid väga noored, peres eriti raha polnud, nii et kui tahtsin näiteks moekamaid riideid osta, pidin seda oma raha eest tegema. Ka tuli ette, et vahel tuli sõpradelt laenata, kui tahtsin saiakest osta, nii et iga sent oli arvel. Samas oli meil klassis ka lapsi, kellele anti palju taskuraha ja kes raiskasid seda tühja-tähja peale.

Arvan, et mulle mõjus see hästi, et vanemad mulle taskuraha ei andnud ja meie pere laristada ei saanud – ma pole rahaasjades tuulepea. Kui on ikka oma vaevaga teenitu, siis seda uisapäisa ära ei kuluta.

Mille eest Sa oma esimese tööga teenitud raha said?

Päris esimese oma raha teenisin poistekooris lauldes. Käisime välisreisidel ja meile anti koori poolt taskuraha. Olin 10-aastane ja mäletan, et summa ei olnud küll suur, umbes 40 Saksa marka, aga selle eest sai üht-teist osta. Veidi vanemana käisin suviti Pärnu maanteel Peoleo restoranis tööl, küpsetasin šašlõkki ja kui aega üle jäi, niitsin muru. Mu palk oli üliväike, umbes 700 krooni kuus.

Kas sa teismelisena millegi konkreetse jaoks raha kogusid?

Jah, ostsin 16-aastaselt esimese suvetuuri teenistuse eest endale esimese süntesaatori. See maksis terve suvetuuri honorari ja kuigi ma oleks võinud raha ju ka millegi muu peale kulutada, otsustasin süntesaatori kasuks, mida ma ammu olin tahtnud ja mida mul ka vaja oli. Minu stuudio ja muusikariistad ongi need, mille jaoks olen valmis kulutama rohkem, kui hädapärast vaja oleks. Ma ei tee muusikat ju ainult töö pärast, vaid ma fännan muusikat ja seetõttu tahan parimat võimalikku tehnikat ning võimalust tegeleda muusikaga kohe, kui selleks tuju tuleb. Kodustuudio on selleks parim võimalus. Olen oma kodustuudiot ehitanud 1995. aastast nagu Lego maja – alustasin vene kõlarite ja võimuga, kuid ajapikku olen ostnud vastavalt võimalustele järjest paremat tehnikat.

Kodustuudio pole vist odav lõbu? Oled Sa pidanud pangast laenu võtma?

Toon sellise näite – väga hea mikrofon, millesse oma viimase plaadi lood laulsin, maksab 6330 eurot, vidin, mis ühendab mikrofoni arvutiga, omakorda 4000 eurot.

Ma olen natuke vana kooli mees ja üritanud elada nii, et ei oleks liisinguid ega laene. Nagu mu isa, kes ei tahtnud võlgu võtta. Liisingut pole mul kunagi olnud, vaid kodu ostmiseks võtsin eluasemelaenu, aga enne mõtlesin ikka väga pikalt, kas seda tasub teha. Küsisin ka tuttavatelt nõu, kes nende teemadega rohkem kursis ja vaatasin umbes nelja panga pakkumised läbi. Lõpptulemusena ei võtnud ma laenu oma nn kodupangast, vaid konkurendi juurest, kes pakkus kõige mõistlikumat varianti. Täna olen jõudnud olukorda, kus mul pangalaenu enam pole ja see on väga hea ja stressivaba elu. Nii et mul oleks võimalik näiteks pooleks aastaks aeg maha võtta ja reisida kasvõi Costa Ricasse – saan seda teha, sest mu rahalised kohustused ei ole suured. Samas on mul mitmeid sõpru, kelle igakuised laenude-liisingute maksed on vanas rahas umbes paarkümmend tuhat krooni. 

Kui veel laenudest rääkida, siis olen tähele pannud, et noored võtavad väga kergelt õppelaenu. Septembris on ööklubid pidutsevaid noori täis ning kuna klubid pole just odavad, siis lüüakse õppelaen kiiresti sirgeks – elu on üks suur pidu. Samas ei mõelda, et õppelaen tuleb tagasi maksta – aga kust selleks raha tuleb? Nägin oma kuus aastat noorema venna pealt, mida õppelaenu tagasi maksmine tähendas – see oli talle vahepeal väga raske, aga eks kõik peavad oma vitsad kätte saama.

Sa tundud rahaasjades väga kaalutlevalt toimetavat?

Ma olen väga säästlikult elanud ning kaalun iga ostu põhjalikult. Nii et jah, ma pigem elan kokkuhoidlikult ja tahan, et mul oleks alati sääste varuks.

Kas sa pead säästmist oluliseks?

Jah, ma olen tavaliselt raha hoiustanud ja alati ka vaadanud, kus makstakse suuremat intressi. Aktsiatesse ei ole ma kunagi investeerinud, sest ma ei tea sellest midagi, samuti pole mul aega ega oskusi kinnisvaraga smugeldada.

Osad mu tuttavad, kel pole säästmiseks eriti tugevat iseloomu, on teinud endale pangas kaks kontot: üks  n-ö mustadeks päevadeks kogumiseks, kuhu iga kuu teatud summa kantakse ja teine konto on igapäevaseks asjaajamiseks. Mul pole eraldi kontosid vaja – mind distsiplineerib kodune kasvatus :)